22

Täna räägin sellest, miks see bänd on maailma parim.

Taavi, sinu eelmine post ütleb, et keegi Itaaliast loopis midagi kuhugi lõuendile. Ma olen sinuga jälle nõus. See muidugi ei puutu asjasse, kuna me ei võrdle. Need tüübid, kellest ma tahan rääkida, võtsid ette ja mõtlesid kokkuvõttes läbi, mida nad soovivad joonistada.

Ma pean tunnistama, et ma olen tegelikult väsinud nende kuulamisest, kuna see on võtnud juba päris suure osa mu elust. Muidugi tekib hetki kus, ma jõuan selleni jälle tagasi, nagu ka praegu mängib mulle taustaks nende stuudio live. Ma ei kahetse.

Esmapilgul tundub, et tüübid mängivad toredalt popmuusikat. Ega seda nad teevadki, aga sõna "toredalt" on antud kontekstis alahindamine. See kuidas see sound on läbi mõeldud on midagi sellist, mida ei ole mitte keegi kunagi teinud. Ma väidan, et kui lugeja/kuulaja ei ole nõus, siis too inimene ei süvene või ei ole pädev neid skeeme lahti mõtestama.

Tehnilises plaanis, oluliselt mahajäänuna igasuguses pillimänguoskuses ning ka võimekuses luua midagi nii geniaalset, väidan, et nende 4 Norra tüübi maitsekus on üle igasuguse harjumuspärase piiri. Ma ei ole siiamaani aru saanud kuidas need tüübid nii vähe krediiti on saanud oma tegevuse eest? Samas kardan, et asi võib muutuda põhivoolumuusikaks nagu seda juhtus mu eelmise lemmiku Texturesiga.

 

Võrdluseks uuema aja kraami.

Kuidas neid kahte võrrelda? No see on lihtne, kuna neil mõlemal on (viimase puhul oli) mingi eriline omadus panna mind kuulama neid ikka ja jälle. Kusjuures alati leian mingi jupi, mida kuulan korduvalt, ise uskumata, et keegi kuidagi nii on olnud võimeline mõtlema/looma.

Sellele, kuidas keegi meist muusikat kuulab või kuuleb, tuleb läheneda individuaalselt. Arvestama peab ju seda, kes Sina või mina hetkel oleme. See kuidas tajutakse ümbrust, seda mida kuuleme või näeme, on seotud nii paljude faktidega, mis meie kõigi jaoks on erinevad.

Eelnevalt väitsin, et mitte keegi ei ole teinud seda, mida nad teevad. Antud lõigus tahaksin keskenduga enda õigustamisele. Ma ei ole kogu maailma muusikat kuulanud otsast lõpuni, ja ilmselt ma seda ka teha ei jõua. Paraku antud hetkel, selles maailmas, kus ma elan, või kuidas ma seda tajun, on need inimesed tekitanud selliseid helisid, mida ma leian, et mitte keegi kunagi enne neid, või peale neid, ei saa looma. Vähemalt minu maitse piirides. Maitse muutub minul ja ka Sinul, lugejal, pidevalt ja uue info kogunemisel. 

 

Olin peaaegu kaotanud lootuse vanasse heasse vokaal-kitarr-bass-trumm teemasse. Paraku näitavad need tüübid, et et rütmiporno või "üliprogresiivsus," kui mul lubatakse nii öelda, on midagi mis võivad selle vana ja mitte enam nii toimiva süsteemi päästa. Ei ole oluline enam tehnika, vaid tehnilisus. Need mehed muidugi patustavad aegajalt elektroonikaga, aga põhiline ülesehitus on ikkagi seotud otseselt konkreetsete härrade võimekusega pilli käsitleda, nagu seda oleks võinud teha juba siis, kui need pillid välja mõeldi. 

Lõpetuseks teos, millest ma kunagi ei väsi.