Blink-182 "Blink-182" (Geffen 2003)
Disclaimer: tegu on esimese (ja tõenäoliselt ka viimase) seeriaga uuest rubriigist “OBJEKTIIVSE KUNSTITÕE VÄLJASELGITAMISE SHITBUCKET CHALLENGE!”, kus mõni N6ukogu liige sunnib end läbi seedima mõne teise liikme veidrat favoriiti. Järgnev on mõistagi pühendatud Aarele. Millises koguses on vaja kuulata sedalaadi bändi nagu Blink-182 , et saada küllaldane alus ütlemaks: jah, see on ikka tõepoolest üks sügavalt põlastusväärne nähtus; hullem kui katk ja AIDS üheskoos? Sellest küsimusest asi hargnebki. Vaikimisi arvaks, et mitte just eriti suures koguses – täpselt nagu ei tarvitse proovida kohaliku rotiburksiputka tervet menüüd või kontrollida eraldi iga vandenõuteooriat, mida su ufoloogist sõber sinuga jagab. Ometi langeb juhul, kui usaldusväärne allikas mõne sellise repertuaari seesmistele erinevustele osundab, tõendamise kohustus üldistaja kaela ning siis pole enam lähemast tutvumisest pääsu. Mis siis pildil üldiselt valesti on? Miks ärritab Blink-182 rohkem kui mõni muu suvali