evil rap warlords

Järgnev tekst ei ole mõeldud kellegi konkreetse maha tegemiseks, ammugi mitte enda upitamiseks. Kõik konkreetne on tegelikult juhuslik. Mul ei ole inimeste vastu midagi. Aga mulle meeldib muusika. Eestis on agressiivselt pead tõstmas mingi seletamatu nähtus, mida osa vist liigitab ühe kunstivormi alla, millesse ma võrdlemisi kirglikult suhtun. Nimelt on järjest juurde tekkimas mingeid rõõmsaid kollektiive, kes üdini positiivselt positiivset muusikat teevad. No kuulge... ? Tegelikult on see vist toimunud juba küllaltki pikka aega, aga minu jaoks kuskil sügaval peas, nende asjade taga, mis reaalselt kuidagi suuremat pilti mõjutavad. Me kõik teame kes on lihtsate ütlemiste ja siiraste tundmiste maaletooja. See tekst ei räägi sellest konkreetsest mehest paraku. Mul ei ole puhaste ja siiraste tunnete vastu midagi, paraku kogesin neid ilmselt viimati imikuna. Tol ajal ei suutnud ma neid, arusaadavatel põhjustel, enda jaoks kuidagi lahti mõtestada. Oma teadlikus elus puudub

The mayor of Los Angeles declared July 24th " Josh Freese Day " in Los Angeles. Tegelikult oli see tüübi enda nali. Tähistada võib ikka. :) http://www.youtube.com/watch?v=IES1HY0cwwY

Üle pika aja midagi mis on väärt vaatamist.

Kui puudub kogemus saada jalaga munadesse, ent valu tunda hoopis peas ja samal ajal kõrvust verd pritsida, siis see album on hea algus. Ma tean ise ka, et antud võrdlus on pigem labane, aga kui sellist võrdlust kuskil kasutada, siis on see siin.  Tegelikult selle albumi kuulamine muidugi valu ei tekita, veritsema ei pane, vale oleks öelda ka labane. Paraku võib aga naaber tulla jalaga vehkima. Tegu on kraamiga, mida julgen soovitada ainult edasijõudnud muusikasõbrale. Algaja võib esmasel tarbimisel (teist ilmselt ei tule) ennast täis teha, kasutades väljendeid nagu: "Miks ta karjub?", "See paneb mul pea valutama!", "Miks meloodiat ei ole?" Plaadi avalugu võib selle viimase väljaütlemise kahtlemata esile kutsuda, kuna mingist meloodiast juttu ei ole ka. Selle korvab aga fakt, et kasutatud on mingi geniaalset valemit, mida vähemalt minule koolis matemaatika tunnis ei õpetatud. (Taavi, lase seda plaati oma vanaemale, äkki ta oskab aidata?) Võibolla se

Täna räägin sellest, miks see bänd on maailma parim. Taavi, sinu eelmine post ütleb, et keegi Itaaliast loopis midagi kuhugi lõuendile. Ma olen sinuga jälle nõus. See muidugi ei puutu asjasse, kuna me ei võrdle. Need tüübid, kellest ma tahan rääkida, võtsid ette ja mõtlesid kokkuvõttes läbi, mida nad soovivad joonistada. Ma pean tunnistama, et ma olen tegelikult väsinud nende kuulamisest, kuna see on võtnud juba päris suure osa mu elust. Muidugi tekib hetki kus, ma jõuan selleni jälle tagasi, nagu ka praegu mängib mulle taustaks nende stuudio live. Ma ei kahetse. Esmapilgul tundub, et tüübid mängivad toredalt popmuusikat. Ega seda nad teevadki, aga sõna "toredalt" on antud kontekstis alahindamine. See kuidas see sound on läbi mõeldud on midagi sellist, mida ei ole mitte keegi kunagi teinud. Ma väidan, et kui lugeja/kuulaja ei ole nõus, siis too inimene ei süvene või ei ole pädev neid skeeme lahti mõtestama. Tehnilises plaanis, oluliselt mahajäänuna igasuguses pil

Jäin küll veidi hiljaks peole, kuid otsustasin prokrastineerimise lõpetada ja lõpuks eelmise aasta plussid ning miinused muusikas üles loetleda. Ärge siis pahandage. 5. Killer Mike - R.A.P Music Erinevalt El-P enda albumist, mida ma veidi allpool hiljem lahti seletan, oli see album täiesti positiivne üllatus. Tugev produktsioon ja vihaselt laetud lüürika suutsid R.A.P Musicu aasta esiviisikusse mahutada. 4. Blockhead - Interludes After Midnight Blockheadilt ei osanudki midagi väga oodata, arvestades et tema iga järgmine album peale 2004 aasta debüüti oli kerge pettumus. Ilmselt võttis kriitikat kuulda, sest Interludes After Midnight kombineerib Music by Cavelighti depressiivse saundi 8 aastaga kogutud skillsidega ning lõpp-produkt on äärmiselt meeldiv. Kahjuks on enamustele see album täiesti kõrvadest mööda läinud. 3. Electric Guest - Mondo Üsnagi tundmatu duo sai Danger Mouse’i abiga anda välja oma debüütalbumi mis kummalisel kombel on paljude radarilt kõr

Sellest rubriigist saab alguse minu teekond paremaks inimeseks muutumisel, kuna siin elan ma kirjutades välja need negatiivsed emotsioonid mis mind valdavad, kui minuga juhtub midagi sellist, nagu järgnevalt kirjas on.  Niiet nüüd Taavi sa ei pea siin üksi kirjutamas käima, vaid vahest saad tulla ja lugeda ka sellest kui valesti maailmas asjad on. Või no vähemalt selle ühe korra. :) Sattusin kuulama vastu oma tahtmist Lenny Kravitzit, ja nii juba teist korda lühikese perioodi jooksul. Tema muusika ei ole mulle kunagi meeldinud ning sellepärast ma ka pole süvenenud tema tegemistesse. Üldiselt olen üritanud vältida tema kuulmist, kui nüüd peale sunnitult riivas see mind nii sügavalt. Jah, ma tunnistan, et mees on edukas ja puha, aga olgem ausad, inimesed kõik ei analüüsi seda, mida nad kuulavad või kuulevad, ja nii juhtubki, et mingit jubedat solki müüakse palju. Seal tulevad mängu juba teised hinnangud. Mehel oli kunagi üks hea kitarririff, mida ilmselt iga inimene maailmas on kuulnud