Blink-182 "Blink-182" (Geffen 2003)
Disclaimer: tegu on esimese (ja tõenäoliselt ka viimase) seeriaga uuest rubriigist “OBJEKTIIVSE KUNSTITÕE VÄLJASELGITAMISE SHITBUCKET CHALLENGE!”, kus mõni N6ukogu liige sunnib end läbi seedima mõne teise liikme veidrat favoriiti. Järgnev on mõistagi pühendatud Aarele.
Millises koguses on vaja kuulata sedalaadi bändi nagu Blink-182, et saada küllaldane alus ütlemaks: jah, see on ikka tõepoolest üks sügavalt põlastusväärne nähtus; hullem kui katk ja AIDS üheskoos? Sellest küsimusest asi hargnebki. Vaikimisi arvaks, et mitte just eriti suures koguses – täpselt nagu ei tarvitse proovida kohaliku rotiburksiputka tervet menüüd või kontrollida eraldi iga vandenõuteooriat, mida su ufoloogist sõber sinuga jagab. Ometi langeb juhul, kui usaldusväärne allikas mõne sellise repertuaari seesmistele erinevustele osundab, tõendamise kohustus üldistaja kaela ning siis pole enam lähemast tutvumisest pääsu.
Mis siis pildil üldiselt valesti on? Miks ärritab Blink-182 rohkem kui mõni muu suvaline lollus popmuusika üüratult kirjust loomariigist? Küllaltki suur mõju on vast nn. rüvetamise-efektil. Isegi kui raadiost non-stop mingit juhusülti pumpab, ei teki tingimata sellist tunnet, nagu maailmas midagi sügavalt valesti oleks; nagu barbarid oleks väravast sisse murdnud vms. Selle osas puudub ühitamatu taustsüsteem – polegi mingeid väravaid, üks suur tühermaa ainult. Kõik on omal kohal. Kes aga päris punki kogu selle toores hiilguses hindab, sellele tekitavad blinkistide vastikud jingle’id rämeda kognitiivse dissonantsi. Et nad omakorda terve põlvkonna samalaadseid bände inspireerisid, teeb asja muidugi eriti andestamatuks. Kuid pungiarmastus pole kindlasti ainus ajend Blinki vihkamiseks. Talumatu nasaalne perseinin ja ilmselt mõne fraternity kevadläbul väljatöötatud algoritmi järgi treitud meloodiad võivad nii mõnelegi füüsiliselt häirivad olla. Ja nüüd tuleme ehk põhilise juurde: see muusika mõjub totaalselt läbipaistvalt ning selle kaudu avaneb selge vaade mingit erilist laadi nürimeelsusele – tekib tunne, et autorite puhul lihtsalt peab olema tegu 20-30ndates eluaastates Bart Simpsonitega. Ja ma ei pea siinkohal üldse silmas (ennekõike siis Blink-182’le eelnevat) tillinaljade ja põhikooliromantika ümber keerlevat lüürikat (selleni veel jõuame), aga asja tervikut, helipilti. Ma ei taha seejuures sugugi öelda, et [sisesta siia mõne hea bändi nimi] liikmed tingimata mingid võluvad karakterid on. Õigupoolest ei taha ma öelda isegi seda, et Blinki kaader väljaspool oma loomingut raudselt mingi lootusetu inimrämps on. Räägin siin üksnes sellest, mis muusikast kostub: õnnestunud loomingu puhul pole autorite ebameeldivus sellisel viisil vaateaknal, kui nende kolledžimaskottide puhul. Hea muusika puhul ei tekigi üldse selliseid muusikasse mitte-puutuvaid küsimusi; Blinki ei oska ma aga niimoodi kuulata, et neid kõrvalisi küsimusi ei kerkiks. Kui normaaljuhul saab minu arust sellest vajadusel võrdlemisi lihtsalt mööda vaadata, keda või mida muusika esindab, siis antud juhul pole nagu millestki kinni võtta, et pilku ära tõmmata. See on lihtsalt nii sirgjooneliselt ja üheselt bartsimpsonluse heliriba.
Kerime nüüd aastasse 2003. Albumi Blink-182 müügi-pitch on see, et antud üllitisega murtakse selle hüper-valemliku bändi varasemaid valemeid. Olgu igaks juhuks kohe öeldud, et igasugune väljamurdmine on suhteline ja antud juhul on suhe selline, et isegi kui varasema Blinki fännidele siin midagi šokeerivat leidub, siis väljaspool pop-pungi ahtakest perspektiivi pole märksõnal “eksperimentaalne” selle plaadiga mingit asja. B-182 varasemast kataloogist märgatavalt värvilisem ja avarama kõlaga on ta muidu küll. Üldiselt tundub, nagu jõuaks siin emopopibändidest sohilaste mõju ringiga nendeni tagasi, nii sõnas kui helis. Rulad on kappi pandud ning suhtedraamad veeretatakse klaveri ja tšello saatel sealt välja; inin säilib ("I Miss You"). Kõige kaugemale varemtallatud radadest – nii paljukest, kui ma neid varasemaid radu nüüd siin kuulata olen kannatanud – läheb vast “Easy Target” ja “All of This” kombinatsioon (ja seda ütlen mõistagi tunnustavalt). Jõuline intro suubub millekski, mida võiks mõista Blinki tõlgendusena gooti-ballaadindusest.
Laias laastus jäävad kõiksugu uuendusmeelsed kellad ja viled siin siiski vaid kelladeks ja viledeks – väike interlüüd siin ja seal – ning ei muuda üldist võrrandit. Muidugi tekib sellest hoolimata viiendal kuulamisel (jah, ma võtan seda tõsiselt!) mingisugunegi meeldivusreljeef; puhtas catchy'suses (et siin uut term'i coin'ida) tõuseb esile näiteks "Stockholm Syndrome". Aarel ja teistel on ilmselt õigus, et trummid on Blinki nauditavaim osa; kuulamise käigus avastasin üsna pea, et kõrv üritab meeleheitlikult just neid partiisid isoleerida – siin väärib eraldi märkimist näiteks boonusträkk "Not Now". Kuid "Feeling This", "Go" ja muud sellelaadsed standardtooted venitavad siiski mu heausksuse-musklit viimase piirini; ning sedalaadi tiinekalembelood nagu "Here's Your Letter" vat "I'm Lost Without You" on viimastest vat et veel enamgi eemaletõukavamad.
Enda peal läbiviidud inimkatse tulemus on seega üsna üllatav (vähemalt mulle endale). Nimelt jääb närima kahtlus, et kuigi Blink-182 on varasemast üdini üheülbalisest kraamist kahtlemata kaalukam ja kirjum, siis mingis mõttes on käesolev üllitis ka, noh, veelgi halvem. Siin jõuame tagasi läbipaistvuse teema juurde. Rulatolarollist loobumisega on tüübid vaateakent justkui veelgi puhtamaks poleerinud. “Isiklikuks” minemisega kaasneb alati risk oma tühisus eriti kirkasse päevavalgusesse tuua ja siin on hea näide selle riski realiseerumisest. Viimane asi, mida ma üldse kellelegi soovitada tahan, on oma liistude juurde jäämine, aga antud albumi puhul avastasin, et selle tavapärased blinkismid tekitasid siin paradoksaalsel kombel ehk isegi vähem piinlikustunnet kui “i’m loooooooooost without youuuuuu.......” ja muu seesugune, mis Blink-182‘st lõpuks minu kõrvu kõlama jääb (ja mitte näiteks too pigem vahva trummi-outro, millega plaat tegelikult sulgub).
Comments
Ma suudan end asetada end Sinu saabastesse selles suhtes, et saatsid mulle täna, sama vestluse jooksul bändi nimega, "rectal smegma." Need on ja jäävad täiesti erinevateks asjadeks. Kuulan nüüd "blink182-blink182."
Asja iva ei peitugi minu jaoks niivõrd selles, et kellel on õigus. Me mõlemad ju oleme absoluutse tõe valdajad, Sinu meelest Sina, ja ilmselgelt minu meelest mina. Ma tean, et sellist õigust meil kummalgi ei peaks olema.
Mööda oled sa žanrivõõra inimesena pannud selle "blinginduse" defineerimisega. Väidad, et mingid arusaamad kinnistusid või võimendusid. Kuulasid ikka !? Samahästi võiks ma mingit musikaalset vägivalda kuulates väita, et täpselt samasugune kui kõik eelnevad, mu kõrvadele ongi. Eelarvamustega mingite žanrite suhtes kipub minema alati ühes suunas. Ma eeldasin Sinult seekord veidi avaramat nägemust asjast. Aga Sa valdad absoluutset tõde...
Mulle tundub see vastasseis olevat natuke põhimõttelisem, kui seda on mingi 1 album. Ma isiklikult, hoolimata sellest, et teema selle albumi osas olen ise üles tõmmanud, ei leia arva seda olevat mingit "kõikide albumite album." St ma olen alati rääkinud teemast "all the small things" era vs see album. Need on jätkuvalt täiesti erinevad asjad. Sa katad selle ühes lõigus väitega, et see album on sinu jaoks jäledam. Ok !
Oma kirjutises sa jaurad pikalt ümber märksõna "punk." Miks sa eeldad ? Kas keegi teine seda albumit ka selle märksõnaga seostab? Või oled sa kinni mingis eelarvamuses ?
Et, jutt väga pikk (sitt) ei tuleks, võtaks kokku nii.
Kuulame muusikat eelarvamusteta (võiks olla nõukogule kohane). Püüame vältida absoluutse tõe kuulutamist muusika osas, st maitse, silmaringi, kogemuse, hariduse, nägemuse jne(lõputu list).
Mulle tundub, et ma kaitsen minu jaoks mitte mingit väga olulist asja, puhtalt selle pärast, et sa seda maha teed. Oma melomaaniakarjääri jooksul olen kuulnud oluliselt paremaid asju väga palju.
Kogu viite iva oligi omalajal see, et sa suhteliselt eelarvamuse põhjal ja puusalt rääkisid sellest, kui sitt see bänd on. Ma olen veendunud, et need väidetavad 5x selle albumi kuulamist muutsid su arusaama nende tüüpide musikaalsusest ja igasugusest võimekusest toota väga head (pop) muusikat. Sügavuti individuaalse meisterlikkuse teemadel ei taha minna (puudutasid Travise teemat).
Eelda vähem, Kuula ja analüüsi rohkem. :)
Kõik!
Aare
Eelarvamustepagas pole kunagi parimagi tahtmise juures täiesti läbipaistev (ning samuti ei ole sellist asja nagu "eelarvamusteta kuulamine" – parim, mis teha saame, on püüda oma eelarvamusi artikuleerida), aga endale vähemalt tundus väga tugevasti, et lähenesin sellele plaadile hoopis teistsuguse eelhäälestusega, kui sina mulle siin omistad – s.t. lähenesin lootusrikkalt ja heldelt (suuresti su enda reklaami põhjal). Näriks pisut tähti ka: lõppjärelduseks polnud minu poolt päris see, et "blink-182 on jäledam kui varasemad albumid" – otsesõnu ütlesin, et see on "MINGIS MÕTTES halvem" ja siia mahub pisut rohkem nüanssi, eks.
Sama lugu on selle "hea popmuusikaga". Ma just ei tõtta sellele alla kirjutama (põhjustel, mida riivasin ka tekstis ja millel pole minu arust mingit tegemist mingite "eelarvamustega") – aga samas ka selle täielikule eitusele mitte; st. mu inimkatse ei ole kokkuvõetav ühte lausesse, et "see kõik oli absoluutselt jäle".
Minu "žanrivõõruse" malakas, mida siin kaitseks vibutad, ei mõju usutavalt, kui sa sinna otsa ise lähemalt ei selgita – mis mu "blinginduse" defineerimise puhul siis viltu on? Ja hoidkem siin meeles, et blinginduse defineerimine ei tähenda seda, et kõik, mida antud bänd toodab, sellele vaikimisi vastama hakkab – pigem on see juba olemasoleva kraami domineerivate tunnusjoonte üldkirjeldus.
Ja viimaks: "Oma kirjutises sa jaurad pikalt ümber märksõna "punk." Miks sa eeldad ? Kas keegi teine seda albumit ka selle märksõnaga seostab?" – ehh, muidugi. Soovid konkreetseid viiteid? Ei tea, kas on tarviski – võta mõni suvaline arvustus (eriti veel mõnest peavoolumeediakanalist) lahti.
Ja päris lõpetuseks: loomulikult peitub iva selles, kellel on absoluutne õigus, see on fucking N6ukogu:) Ma arvasin, et viimse tõe kuulutamine ongi kogu point, või olen ma millestki valesti aru saanud....
T.
Sa võid siin kirjapildis jätta muljet, et lähenesid asjale eelarvamusteta ja lootusrikkalt... :D Ära unusta, et esmase vihakõne, idee välja käimise järgselt, ma võtsin isiklikult kuskil su kodulinnas vastu. Puudusid eelarvamused ikka !?
Žanrivõõruse malakas jääb tõesti Sulle arusaamatuks? Sa põhimõtteliselt ise vastad endale selle välja ütlemisega. Kusjuures see, et sa mingeid arvustusi lugesid, kahtlustasin isegi. Sealt sõna "punk" lugedes võibolla poleks pidanud seda esimese asjana kohe sellele albumile vaikivalt saatjaks kaasa mõtlema. No ei ole ju!? Mingi suvalise kriteeriumi alusel hoopis teise valdkonna asja määratlema hakata, no ei tee kellelegi au, me veel oleme nõukogu... :D
Oma, nüüdseks 200% pikemaks veninud kaitsekõnes, millele Sind tundes tuleb lisa, teemal millesse ma kahjuks nii kirglikult ei suhtugi, saan jätkuvalt kinnitust sellest, kuidas sa muusikat kuulad, või kui mõistlik tegevus on Sinuga sel teemal vaidlemine. Väita, et väga hea poppmuusika on pask punk või vastupidi, isegi kui keegi kuskil nimetas neid punkbändiks jne, ei mahu minu pähe üldse. Eelarvamustevabana oleks Sa pidanud kuulma puhast poppi, mulle oleks meeldinud lugeda sellest veidi konstruktiivsemat teksti kui "pask, sest see on pask." Aga ega ei välistagi, et Sulle see lihtsalt ei meeldinud.
"I miss you" on jätkuvat sajandi parim ballaad. Siin, kõiki asjaolusid arvesse võttes, analüüsides, arvutades ja kõik muu... kuulutain absoluutset tõde. :)
Aga siiski ka täiesti vale. Esiteks ei saa ma vabsjee aru, kus sa seda "pask, sest et pask" tautoloogiat näed (lugesin algallika üle ja ei tuvastanud midagi sellist). Võtkem siis asi uuesti kokku. Algses tekstis seisab, et Blink, nagu ta mulle varasemalt, suuresti "eelarvamuste" pinnalt tuttav oli, kõlab mulle pask sellepärast, et 1) sellel on rüve hõng, 2) selle mitmed muusikalised koostisosad on puht-esteetiliselt häirivad ning – mis põhiline – 3) see muusika esindab üheselt mingit eriliselt nürimeelset elluvaadet, ilma, et ta minu jaoks seda kuidagi kompenseeriks. Tagantjärgi lisaks siin selgituseks, et 2003 albumi puhul mängisid need häirivuse kolm kaalukaussi end pisut ümber – nr. 1 ja 2 andsid mõnevõrra järele, aga nr. 3 vajus vat et sügavamalegi (enesepaljastusalbum nagu see on). Võib-olla see ei ületa sinu jaoks küllaldase konstruktiivsuse lävendit, aga kindlasti pole see ka "pask, sest et pask", kui üldse miski pole.
Seda "pungi"-mõiste ja teiste-ütlemise teemalist jätku sinult ma muidugi aimasin ning õigupoolest juba eelmist vastust teele saates tabasin sekund liiga hilja, et ühe lõigu oleks pidanud veel otsa lisama. Nimelt sellise lõigu: "...võta mõni suvaline arvustus (eriti veel mõnest peavoolumeediakanalist) lahti. Aga iseenesest on see tegelikult ju teisejärguline, mida või mis määral "keegi teine selle märksõnaga seostab", kuigi just selle järgi sa esimeses kommentaaris miskipärast küsid ning seostamine on kahtlemata sage. Esmajärguline on see, et pop-PUNKIL on MUUSIKALINE pidepunkt punkiga on olemas ja seda sa ju ometi eita. Ja see on piisav, et rüvetamise-efekti tekitada. Ma vist ei selgitanud piisavalt, mida ma selle all üldse silmas pean. Too efekt ei tulene sugugi sellest, et asjale langeks peale mingid võõrad standardid – nagu ma kõrvutaks seda kraami päris punkiga ja annaks selle alusel hinanngu. Pigem on see rüvetatuse mulje palju vahetum ebameeldivus – nagu mingit laadi disharmoonia, noh. Otsides analoogiat: oletame, et kellelgi õnnestub ristata omavahel koer ja siga ning tulemuseks on mingi hirmus peletis – no lihtsalt näeb jube välja, midagi pole teha. Et tegu on minu arust jubeda peletisega, ei tähenda ju ilmtingimata, et ma seda olendit koera või sea standardite järgi hindan. Elukas võib mulle näida jubedana ka siis, kui ma üldse ei teagi, kes selle esivanemad on."
Enivei, minu arust sa siiski jätkad praegu althõlma selle "ei meeldi, järelikult pole kuulanud" asja pushimisega (kuigi otsesõnu möönad, et äkki mulle tõesti täiesti legitiimselt ei meeldinud). Esiteks vihjed, nagu annaks mu vastuseis kuidagi tunnistust sellest, "kuidas ma muusikat kuulan" (köhh-köhh–khm–khmpealiskaudselt–köh!); või siis vihjed, nagu oleks "kirjapildis" asi kuidagi teisiti kui päriselt; või siis vihjed, nagu pärineks mu hinnang mitte asja enda kuulamisest, vaid kolmandate isikute arvustuste lugemisest vms. (a kas viimast süüdistust ei nulli juba ainuüksi see, et teiste arvustused on sellele plaadile enamjaolt ülevoolavalt positiivsed?). Kui sa "ei meeldi -> pole kuulanud" teoreemi ei tunnista, siis millest sellised otsustused minu kuulamisharjumuste kohta? Ja žanrivõõruse malakas jääb hetkel arusaamatuks jah – võib-olla on see asjakohane, aga sa pole veel näidanud, kuidas. St. sa pole etteheiteid 1, 2 ja 3 adresseerinud, vaid räägid mingist "pask-sest-et-pasast".
Eelarvamuste kui selliste kohta sai põhiline minu meelest juba öeldud. Ehk siis see, et ranges mõttes ei ole sellist asja nagu eelarvamusteta kuulamine (seega ei saanud ma kindlasti väita, nagu ma "oleks lähenenud asjale eelarvamusteta"). Aga lootusrikkalt lähenesin ma konkreetsele plaadile küll (just nimelt sündmusteahela tõttu, mis sai alguse tollest vihakõnest Blinki kui sellise aadressil).
Millegipärast ma eeldan küll, et kõik teised arvustused räägivad oluliselt rohkem muusikast. Sinu kirjutis räägib enamjaolt mingitest muusikaga mitte seotud nähtustest. Kui su challenge oli kuulata seda albumit minu mingite väljaütlemiste ümberlükkamiseks, siis mida sa tegid ? Sa lahkad muusikakriitika asemel mingeid "tillinalju" jne. Kui sa seda albumit kuulasid eelarvamusteta siis kuskohast sa sellise taustsüsteemi luua suudad endale ?
Igasugune räntimine tuleb sul hästi välja ja kõik kes loevad, naudivad seda vähemalt sama palju kui sa ise. Aga jätkuvalt... millest sa räägid ? Sa suudad puudutada teemasid stiilis, "trummaril on ilus naine," sümboolselt mainid ka paar radade pealkirja, ja siis lahkad teemat "miks mingi nähtus minu jaoks vastik on."
Sa pole ainuke, kes elus "päris" punki kuulanud on. Küll aga jääd sa praegu päris üksi oma võimetuses adekvaatseid seoseid luua nende 2 nähtuse vahel (pop-punk vs punk). Vähemalt sama loogiline oleks kirjutada pikk tekst teemal "metal on ikka täiega halb stiil kuna nickelback eksisteerib." Viimasele ma muidugi kirjutaks oluliselt kergekäelisemalt alla.
Kokkuvõttes ma tahtsin, tahan siiani, lugeda veidi põhjalikumat analüüsi erinevatest nüanssidest mida see album sulle kahtlemata pakkus. Su "perseinin" ja "bartsimpson" peegeldab pigem mingit venda kes kodus särki rebib ja tõde kuulutab. Sulle on see nähtus vastik, saime aru. Aga ansambel 182 puhul ei kehti siinkohal see, et album bändi defineeriks või miski muu nendega kaasas käiv kuidagi seda albumit iseloomustaks.
*) Ma pole seni öelnud mitte midagi pop-punki kui stiili kohta tervikuna, niiet see metali-näide jääb mulle arusaamatuks.
*) "Pungi ja pop-pungi adekvaatsed seosed" on, nagu eelmiseski vastuses selgitada püüdsin, minu arust pigem kõrvaline küsimus, sest ma ei ole mitte kuskil rakendanud ühe standardeid teisele. Selle jaoks, mida ma nimetasin (võib-olla pisut ebaõnnestunult) "rüvetamise" muljeks, piisab pungiliku elemendi olemasolust ja võõristustundest, mida see antud kontekstis tekitab. Jään sea ja koera ristsugutise näite juurde. Aga teisalt ei saa ma ka hästi aru, mille mitte-mõistmist sa mulle siinkohal üldse külge kleebid. Öelda, et pop-pungil on (tegelt juba täiesti a priori) punglik mõõde, näitab mingisugust minupoolset võhiklikkust? Kui nii, siis paluks positiivset selgitust ja harimist, milles viga seisneb. Mis on pungi ja pop-pungi "adekvaatsed seosed"? Blufid, raisk:)
*) Minu tekstis puudub ka tillinaljade lahkamine – mainin üksnes, et selline teema tõuseb nende varasemas repertuaaris esile. Olen siin-seal märganud, et see inimestes õhinat või siis just poleemikat tekitab. Mainin ja panen siis kõrvale, sest see pole antud albumi puhul relevantne. Või loed sa midagi muud kuskilt ridade vahelt välja?
*) Juba kolmandat korda rõhutan: ma ei taha mitte kuskil väita, et ma kuulasin seda plaati "eelarvamusteta", sest sellist asja pole minu arvates olemas. Taustateadmisi ei saa lihtsalt välja lülitada (tundugu inimesele endale mis tahes). Küll aga kuulasin ma seda albumit heauskselt ja selleks häälestuseks polnudki tarvis eraldi teab mis suurt vaimupingutust, sest sa olid seda ise optimistlikult kirjeldanud. Ehk siis taustsüsteem oli pigem positiivne ja selle lõid sa ise. Ootused oli helged, aga plaat valmistas pettumuse. (Äkki ongi hoopis selles pigem probleem?)
*) Ei saa just öelda, et ma kuulasin seda plaati mingite sinu "väljaütlemiste ümberlükkamiseks". Tõtt-öelda ei mäletagi, mida muud sa täpselt selle kohta öelnud oled, kui et "hea plaat" ja "hoopis teistsugune kui varasem" – polegi ju ka teab mis põhjalik analüüs, millega saaks väidehaaval vaielda, eks. Aga seegi info oli üllatav ja nihutas mu varasemaid "eelarvamusi" (kui soovid) piisaval määral, et selle kuulamine ette võtta. Sellest kirjutamine oli jällegi võimalus kuulamisel mingi vastutus tekitada (ikkagi avalik tekst ju ja piinlik oleks põhjalikult läbi seedimata sõna võtta) ja seeläbi igaks juhuks heausksust veelgi suurendada (sest kõik, mida ma B182st varem kuulnud olin, ise mingiks entusiasmiks muidugi alust ei andnud, selge see). Niiet öelda, nagu ma rändiks räntimise pärast, pole kindlasti õiglane. Teine asi on see, et kui juba on põhjust halvasti öelda, siis miks mitte teha seda provokatiivselt.
Mis värk nende arvustuste vältimisega muidu on, mingisugune põhimõtteline hoiak või lihtsalt juhus? Arvad, et see tagab sulle mingi rikkumatuse ja parema positsiooni kuulamiseks?
Küll aga on positiivne kogu selle teema juures see, et mulle avanes oluliselt parem pilt sellest, kuidas Sa muusikat kuulad ja hindad. Seda mitte üldse negatiivse alatooniga öelduna.
Ma olen alati arvanud, et muusika kritiseerimisel peaks suutma keskmisest enam enda isiklikku emotsiooni kõrvale jätta, suutma oma maitsest veidi mööda vaadata. Hinnata mingi valemi järgi, mis jätab isikliku maitse ja emotsioonid kõrvale. "mul on sitt tuju, järelikut see plaat mida ma kuulan, on sitt." Ma pean silmas siis kriitika kirjutamise formaati.
Toobki mind selle juurde, et ma üldiselt ei loe arvustusi. Hmm, see polegi mingi läbimõeldud või kaalutletud otsus. Ma ei viitsi lihtsalt. Üldiselt kui mingi hea asja otsa satud, siis tead niigi, et see on hea. Ma ei näe vajadust kellegi teise kirjutatud sõnadega asjadele kinnitust saada. Viimane arvustus mis ma lugesin, oli tol ajal veel ilmumata ALIASES-i albumi kohta. Kriitik pajatas sellest kui amazing kõik tehniliselt jnejnejne on. Kuidas kidrarifid on ikka jubedalt jõhkrad jne. Peale reliisi veendusin selle info tõesuses. Mida mulle selle lugemine andis ? Mitte midagi. Eriti nõme on lugeda mingi fännboy kiidulaulu. Nad kipuvad neid kirjutama. (ma isegi siin lehel vist seda teinud, vt 22 ja messu :D)
Niiet jumal hoidku selle eest, et sa mingit sellist ideed siin minu "kuidas ma muusikat kuulan" kohta ei võtaks (kuigi selles osas tundub sul juba niikuinii olevat terve arsenal, hehehe, eelarvamusi).
Ja selle pungi-rejonideri osas tundub mulle, et asi läheb jälle kordusringile: niisiis veelkord, ma pole hinnanud/otsinud sealt asja, mida pole olemas ega peakski sealt olema; ega ka hinnanud seda mingi võõra mõõdupuuga. Pigem vastupidi – ehk siis just see, mis seal on, on liiane, ehk siis loob selle dissonantsi.
Ka selle "emotsionaalse vaesuse" kirjeldusega üritasin ma haarata asja enda iseloomu järgi, mitte lihtsalt mingit värelust oma vaimusilmas raporteerida. Üritasin kirjeldada, mida selles muusikas leidub ja osutada, et mingis väga olulises mõttes on see (mingil eriliselt häirival viisil) häirivalt lihtne. (Ja see "olulises mõttes" ja "eriline viis" pole tõepoolest tehniline meisterlikkus, nagu varem ka välja tõid). Loomulikult võib sellega mitte nõustuda ja vaielda nagu ka kõikvõimalike teiste kirjeldustega, aga protest "see on sinu isiklik arvamus" on siin minu arust samavõrd kohane kui ükskõik, mis teise asja kohta käiva hinnangu puhul. Pigem oleks siin kohased mingid osutused või tõlgendused, mis minu jaoks varju jäänud nüansse välja tooks ning seeläbi mu hinnangut õõnestaks. (Hoopis teine asi oleks, kui ma oleks öelnud: "See muusika tekitab minus selliseid ja selliseid tundeid" ja punkt. Sellisel juhul oleksin nõus, et tegu on dialoogitapjaga.)
Vääritimõistmise ennetamiseks joonin igaks juhuks veelkord alla, et kindlasti ei maksa arvata, nagu oleks "emotsionaalne rikkus/vaesus" mingi keskne mõõde, mida ma muusikas hindan. Sugugi mitte. Nagu juba kirjeldada püüdsin, siis lihtsalt nt Blinki ballaadide puhul ei saa sellest üle ega ümber. Ja see ongi mure.
PS. Ma pole endiselt näinud siin eksperthinnangut "pungi ja pop-pungi adekvaatsete seoste" kohta, mille suhtes mina erinevalt ülejäänud maailmast nii skandaalsel kombel pime olen. A bluff it was:)
Ma ei räägi siinkohal enam sellest albumist. Sest ma juba vaimusilmas kujutan ette kuidas Sa hakkad laiutama käsi teemal, et mis mõttes Sul ei tohi sellist arvamust selle albumi kohta olla. Tohib küll! :)
Su kirjutatud arvustuse juurde tagasi tulles, ma olen seda mitu korda lugenud, aga ma endiselt ei leia selliseid kohti, mida ma eeldaks, et ma muusikakriitika juures leian. Sa ütled, et see on madalalaubaline kraam, kuna Sa tunnetad maailma oluliselt rikkalikumalt kui need inimesed kes seda muusikat kirjutavad või kuulavad. Kuskohast Sa sellised õigused või veendumuse said muidu ? St kahtlaselt kumab kõigest Su öeldust välja "ma olen kõige targem ja kõik teised on lollakad." See on vale tee!
Ma saan täiesti aru, et see on loominguline tekst ja ilukirjandusena täitsa meistriteos. :) Küll aga mingis vastuses Sa küsid, et miks ma väidan "pask, sest pask" teemat. Just sellepärast, et kogu tekstis sa joondud mingisuguse "minu maailmatunnetus" järgi. See on kindlasti Sinu jaoks täiesti iseenesest mõistetav, aga päris paljud ei aktsepteeri seda kõige puhtamakujulise tõena. Mõni kes loeb, võibolla ei tea kes sa oledki ja usu mind, on inimesi keda ka ei koti absoluutselt, kes või millised Sina ja mina siin oleme. Seega sellise teksti kirjutamine suhteliselt suletud ringile on iseenesest okei, aga pikemas perspektiivis vast väga vähesed viitsiks lugeda sellist kriitikat. Ma täiesti vabalt tõmban võrdusmärgi "see tekitab minus selliseid tundeid." ja "see on emotsionaalselt vaene." Mõlemad seostavad väga otseselt arvamuse isikliku tunnetusega. Kas ma juba mainisin, et need inimestel erinevad ? :D su kõik 3 välja toodud punkti peegeldavad ainult seda.
Kurat, olgu siis 50ndat korda välja kirjutatud. 1. "rüve hõng" - saab rüvetada ainult mingeid Sinule omaseid arusaamu. 2. "esteetiliselt häiriv" - Sinu jaoks esteetiliselt häiriv, ei pruugi kellegi teise meelest nii olla. 3. "esindab mingit nürimeelset eluvaadet" - no jumal küll, see on Sinu nägemus asjast. Ma ei ütle ju mitte kuskil, et see vale oleks. Küll aga paistaks justkui, et Sa ütleks, et see on ainuõige!?
Nüüd ma küsiks ikkagi veel kord, et kas see kuidas Sa maailma tunnetad/näed on ainuõige ja kõik peaksid samamoodi mõtlema? :D
Et kuidas nende arvamuste hindamisega on, küsid sa? Noh, (väga) lühidalt kokkuvõttes nii: kui keegi arutelu kontekstis midagi välja käib, siis lasub teisel osapoolel mittenõustumise korral tõendamise kohustus. Pelk asjaolu, et sul või kellelgi kolmandal on mingi teistsugune arvamus, ei kõiguta mind iseenesest kuskil suunas, kui ma olen enda oma kasuks juba mingigi põhjenduse artiklueerinud. Lihtsamalt öeldes: see, et sul on (teistsugune) arvamus, ei anna mulle mitte mingit alust arvata, et see on sul tõene arvamus. See ei ole, muide, mitte vaimuhaiguse tunnus, vaid igasuguse ratsionaalse toimimise alus – vastasel juhul oleksime sunnitud otsustamatuses maha istuma ja nälga surema.
Kuid mõistagi laieneb see kõik samamoodi mulle endale. Ka minu enda hinnangud ei pälvi mu enda silmis mingit erilist tõegarantiid üksnes sellepärast, et nad on minu omad ja olemas on. Ehk siis võimalus mind või ükskõik keda kolmandat ratsionaalsel teel veenda, et ma oma hinnangutes Blink182 osas eksin (näidates mu põhjenduste nõrkust), oli ja on sul endiselt täiesti olemas. Millegipärast sa aga ei kasuta seda – sa ei kirjelda, milles siis seisneb sedalaadi muusika võlu ja väärtus ega selgita, miks on vale öelda B182 "emotsionaalselt vaene"jne. Kuulen üksnes juba mitmendat ringi variatsioone teemadel "mida sina ka sellest tead" ja "see on ainult sinu arvamus", kõik on tunnetuses kinni vms. ........ [jätkub]
See märkus, mille sa vahele poetad – "vastupidisest olukorras, võibolla oled täheldanud, et ma jätan ütlemata mida ma su emotsionaalselt rikkast muusikamaitsest arvan" – on minu arust sügavalt problemaatiline vähemalt kolmel põhjusel.
1) Käesolevas kontekstis – sh. Blink-182 "Blink-182" väärtuse arutamise juures – on see minu arust iseenesestmõistetav ja peakski täiesti triviaalselt nii olema, nagu sa ütled, sest see, mis muusika mulle meeldib, on ju "Blink-182" väärtuse hindamisel täiesti irrelevantne faktor. See ei puutu mitte kuidagi asjasse, seega ei saa ma ka aru, miks peaks eraldi rõhutama, et sa midagi selle kohta "ütlemata jätad".
2) Seevastu mõnes teises kontekstis – ütleme, näiteks sellises, kus me mingit mulle meeldivat plaati arutame – ei saa ma jällegi absoluutselt aru, miks sa midagi ütlemata peaks jätma. Selline suuremeelsus on täiesti mõttetu ja ma ei hinda seda mitte kuidagi. Anna aga kuuma! Tõtt-öelda oleks see minu kui vestluspartneri jaoks isegi mingis mõttes solvav, kui sa mingeid oma asjassepuutuvaid arvamusi süstemaatiliselt varjaks.
3) Ja viimaks – see, et sa räägid mingist minu "emotsionaalselt rikkast" muusikamaitsest näitab veelkord selgelt, et ma pole suutnud sulle endiselt selgeks teha, mida ma emotsionaalse vaesuse all silmas pidasin. Esiteks – nagu ütlesin – ei ole see mingi absoluutne väärtuse mõõdupuu. Teiseks – nagu ütlesin – on lõviosa muusikast, mis mulle meeldib, sarnases mõttes emotsionaalselt vaene. Püüdsin sellega osutada muusika enda teatud strukturaalsetele tunnustele. Loomulikult on see osutus ühe või teise puhul vaieldav, aga vaidle siis, jumala eest!:) Mitte ära vasarda lihtsalt neid kaht variatsiooni.
Aga nagu ma ütlesin, on see täiesti eraldi küsimus seda laadi hinnangute nagu "emotsionaalselt vaene" objektiivsuse võimalikkusest või andmise mõttekusest, mis meil seni kõne all on olnud. Ja siin ei saa ma su kaebustest endiselt hästi aru.
Ma saan aru ,et Sa tahaks nagu mingeid argumente näha, ja mul oleks justkui mingi kohustus midagi tõestada. Aga ma olen üritanud väga pikalt sulle selgitada, miks ma ei saa sulle vastuväiteid esitada. Ma leian, et su väited on väga isiklikud. See mõõtevahend millega Sa siin oled tundemaailma rikkust mõõtnud, see on Sinu isiklik vahend. See ei ole kõigile ühtemoodi mõõdetav. See pole nagu mingi sportlik sooritus, mõõdame meetrid ja korras. Muusika juures on teatud asjad, mida on võimalik ühtsete arusaamade järgi mõõta. Neid Sa ei kasuta.
Väga palju abiks on Su toodud näide Travise, Joshi teemal. Minu mingid väited nende kahe tüübi puhul on oluliselt lihtsamini tõestatavad. Hindame mingit hunnikut trummareid ühtsetel alustel, jättes välja maitse küsimuse. Jätame välja tunnetuse, saame teada, et tegu on jätkuvalt väga heade trummaritega. Pillimängu puhul on oluliselt lihtsam kõigile üheselt mõistetavat mõõtevahendit tekitada. See peaaegu, et ongi sport. Kusjuures ülejäänud kamp kõnealusest kooslusest, vastavaid mõõdikuid kasutades kindlasti mingeid kõrgeid tulemusi ei saavutaks. Ent ka see ei ole ju kokkuvõttes oluline. Aga kui asi puhtalt tunnetusele taandada, siis paljudele meeldib see pirol wonderwalli jörisev tüüp. See tundub emotsionaalselt väga küps värk.
Ehk siis antud juhul ma ei ütle sulle, et kapis pole õlut, kuna sa pole kordagi väitnud, et seda seal leidub. Õlu kapis on vägagi mõõdetav. Sinu väited ja parralleelid mingite multifilmitegelastega ei ole.
Miks ma meile teene teen sellega, et üldiselt ei lasku Sinuga vaidlustesse või ei avalda arvamust mingi suhteliselt suvalise teose teemadel on väga lihtne. Kui ma ütleks, et "täielik pask," ja lisaks, et tegu on mingisuguse madalalaubalise (multifilmi)tegelase laadi tunnetusega, sa justkui loeks siis mu väite tõestatuks? Minu jaoks siin jama on selles, et ma ise ei loeks. Nüüd mis oleks sinu võimalused mu väidet ümber lükata. Vastata "EI OLE, ISE OLED LOLL" !? :) Lisaks ma väldin mingite mõõdikute puudumisel asjade üle otsustamist (et mitte õllest rääkima hakata, siis sellistel veidi tunnetuslikel teemadel). Kui ma asuks hindama näiteks powervägivalda, siis ma tekitaks selle mõõtevahendi endale ilmselt kuidagi nii, et kuulaks mingi 10 erinevat albumit läbi. Tekitaks mingigi pildi endale sellest, mida see žanr endast kujutab. Otsiks välja mingid ühised tunnused, ja üritaks siis kuidagi mõõta, milline variant on parem, milline halvem... Vs sinu variant: kuulad oma eelarvamusesupis ujudes mingi asja läbi ja otsid sisuliselt sealt ainult tõestust, miks su eelarvamused paika pidasid. Tekitades selle kõrvale veel mõõtevahendi, mille paiknemise "hea-halb" skaalal sa ka ise paika paned.
Selles suhtes muidugi tore, et sa selle läbi kuulasid, ma ise eelnevas lõigus kirjeldatud tegevustega, usun, et ei viitsiks üldse tegeleda.
Selle põhjalt mida ma lugesin, oleksin ma võinud rahulikult leppida selle vihakõnega, mida ma Tartus kuulsin. Kas ma eeldasin, et sa oma arvamust muudad ? Ei. Võibolla lootsin, et Sa tunnistad vähimalgi määral, et sa kuulsid midagi muud, kui sa eeldasid. Siin on nüüd 2 võimalust, sa kas kuulsid täpselt seda mida eeldasid, või sa ei taha oma väidetest taganeda. :) Sa küll tunnistad, et miskit oli catchy, kuid jätad täielikult tunnustamata selle, et see on poppmuusikas väga oluline element. Või noh, mis seal siis veel on ? :)
Minumeelest ei käi see jutt juba päris ammu sellest albumist, ent on hea toetuspind. :)
Teiseks – kuidas võiks välja näha üks muusika-alane dialoog? Siin on ju mustmiljon võimalust. See võib tõepoolest alata kasvõi nii, et sina ütled millegi kohta, mis mulle korda läheb: “see on pask”. Kui mul juhtub parajasti olema huvi vestlust pidada, siis ma võin vastu küsida: “miks nii? Siin on ju A, B ja C”. Mille peale sina võid vastata: “Jah, aga seal on ka X, Y ja Z. Ja C-d seal tegelikult üldsegi ei ole, sellepärast, et Õ”. Mille peale võib juhtuda, et olen sunnitud ütlema: “kurat, jah, okei, ei ole C’d. Aga...” jne. (Ning rõhutan siinkohal, et C või mõni muu muutuja võiks vabalt olla ka mingi võrdlemisi abstraktne asi, nagu meil need tülitekitajad siin praegu on, mitte mingi mõõdulindiga järgi kontrollitav spordisaavutus). Loomulikult ei pruugi alati ühel või teisel või kummalgi osapoolel midagi väga öelda olla – ja see tähendab lihtsalt, et dialoogi ei leia aset. Ütled, et “see on pask”, mina kehitan õlgu ja nii jääb. Kuid väga sageli oleks siiski ilmselt nii ühel kui teisel mingi pikem jutt varuks. Kordamööda “SA OLED LOLL!” karjumine on selgelt fantaasiavaeseim variant; ei maksa meid nii, noh, madalalaubaliseks pidada. Kui mitte muud, siis võiks vähemasti detailselt sõnastada, miks täpsemalt teine loll on:)
Tuleme siis uuesti selle va õnnetu emotsionaalse vaesuse juurde, mida ma kahjuks ei vaevunud rohkem lahti kirjutama ja nüüd siis kõik see:) Veel üks kord: minu arust on tegu täpselt samavõrd asja enda tunnusega, kui on näiteks helistik. Jah, kõik need asjad on kellelegi vahendatud “tunnetuse” poolt, aga kõik asjad on vahendatud tunnetuse poolt. Kas seda omadust, mida ma tabada üritasin, on võimalik mõõta? Praktikas kindlasti mitte (seega on tõsi, et mingit lõplikku knock-down argumenti selliste väidete vastu, nagu ma teinud olen, on keerulisevõitu leida), aga puhtpõhimõtteliselt – miks mitte? Variante on siin hulgi; ma ei kirjuta ühelegi järgnevatest näidetest ekslusiivselt alla, aga arvan, et igaüks neist läheneb vähemalt mingil määral sellele asjale, mida silmas pidasin.
*) Esimene oleks nö. kõige robustsem lahendus: koguda kokku kõik maailma inimesed, mängida ette neile kogu maailma muusika ning mõõta selle käigus nende emotsionaalseid reaktsioone. Emotsioonidel on teadupoolest ka kehalised komponendid, mis on lihtsasti registreeritavad. “Emotsionaalse vaesuse” all pidasin silmas, et muusika on üheselt seotud mingi väga lihtsakoelise emotsiooni sisendamisega. Kui need mõõtmistulemused kinnitaks, et just kõnealusel muusikal oleks statistiliselt relevantselt selline efekt, siis oleks väide kinnitatud.
*) Teine variant oleks juba peenem (ning peegeldaks minu arust paremini seda, mida tabada üritasin). Siin tuleks mängu “ideaalne kuulaja”. Ideaalne kuulaja on keegi, kes 1) teab muusikast kõike, mida teada annab; 2) on kuulnud kogu maailma muusikat; 3) on maksimaalselt aus ja heatahtlik. Kui ideaalne kuulaja otsustaks, et kõnealuse muusika puhul on tegu emotsionaalselt vaese muusikaga, siis oleks väide kinnitatud. [.... jätkub]
*) Jne jne. – saad poindist aru küll, eks.
Niiet “emotsionaalset vaesust” annaks operatsionaliseerida küll, kui tarvis (minu arust muidugi eriti ei ole tarvis). Kuna need mõõdistused on praktikas meie jaoks teostamatud, siis kerkib sul muidugi küsimus, kas ilma neid ettevõtmata on üldse mõtet teha mingeid väiteid “emotsionaalse vaesuse” osas. Mina ei näe siin probleemi – veelgi enam, minu arust oleks sügavalt problemaatiline öelda, et sedalaadi väited/arutelud kuidagi lubamatud või mõttetud oleks (sest siis, nagu juba viitasin, tuleks loogilise järjekindluse huvides üleüldisesse skeptitsismi edasi liikuda). Loomulikult on selliste väidete arutamine nagu “see on emotsionaalselt vaene” oluliselt suuremal määral pimeduses kobamine, kui väidete nagu “selles loos on refrään ja kaks salmi” puhul. Aga ka pimeduses kobades võib asju leida.
Niisiis, otseloomulikult ma nõustun, et “pillimängu puhul on oluliselt lihtsam kõigile üheselt mõistetavat mõõtevahendit tekitada” (mõistagi saaks ka siin soovi korral anaalseks minna ning viriseda, et kõiksugu kvaliteedimõõdupuud on lõppkokkuvõttes mingis suhtes meelevaldsed, aga see ei puutu tegelikult asjasse). Millega ma raevukalt vaidlen, on see, nagu jookseks mingi terav ja põhimõtteline subjektiivsuse/objektiivsuse veelahe ühelt poolt nt. muusika enda meelelaadi või sisukuse astme ja teisalt selle “lihtsasti mõõdetavate” atribuutite vahel; teisisõnu, muusika kõikvõimalikud abstraktsemad tunnused on täpselt samavõrd intersubjektiivselt läbiräägitavad, kui selle konkreetsemad tunnused; siin on parimal juhul määra vahe (kuni – taaskord – jutt just otseselt sellistest väidetest ei käi, mis mingi konkreetse inimeste konkreetsel ajal tekkinud konkreetsete tunnete kohta tehakse; see on mõistagi subjektiivne, sest see väidabki midagi mõne subjekti seisundite kohta ja selle puhul poleks tõesti pikka arutelu). See, et mingit asja on keeruline mõõta, ei tähenda, et seda asja väljaspool mingi üksikisiku tunnetust ei eksisteeriks. Ning teistpidi: üksikisiku tunnetus võib nii abstraktsemate kui ka su “lihtsasti mõõdetavate” tunnuste osas vildakas olla (nt. mina ei tea suurt paljudest tehnilistest aspektidest). Selle vastu on mõlemal juhul täpselt üks ja sama ravim: selgitamine ja põhjendamine, silmaringi laiendamine. Põhiline on minu arust üldsegi see, et just raskestimõõdetavus on nimelt see, mis muusikast rääkimise/kirjutamise üldse mõttekaks teeb. Nagu sa ka ise viitasid, ei ole väga pointi kirjutada/lugeda sellist plaadijuttu, kus loetletakse üles üksnes esimese järgu tunnuseid (“seal loos on see ja see pill”, “see lugu on 4 minutit ja 23 sekundit pikk” jne.). [....jätkub]
Üks su põhimure, mida ma alles nüüd selgelt aduma hakkan, on see, et sinu arust ma tegin mingit suurt pattu sellega, et ei hinnanud seda plaati õige žanri/vms taustsüsteemis. St. igasugune hinnang “Blink-182” kvaliteedi osas oleks sulle vastuvõetav justkui ainult siis, kui see oleks suhtes teiste pop(-pung)i plaatidega. Seda ma tõesti ei teinud, pigem üritasin kraadivõrra üldisema perspektiivi võtta. (Harisin ennast küll paari B182 varasema plaadiga, aga üldist hinnangut ei kujundanud otseselt selle pinnalt). Kuid sedalaadi etteheitega ei oska ma ka väga vaielda. Kindlasti oleks võimalik sinu nõutud viisil sisse zoomida ja küllap tuleks minugi jutt sellisel juhul kardinaalselt teistsugune. Aga samas ei näe ma, miks üldisem perspektiiv ise kuidagi patune oleks. Pigem tunduks mulle just väga kitsas taustsüsteemis asja hekseldamine suhtkoht mõttetu kliinilise harjutusena.