asjad hingelt ära, kuna jagatult on mure kergem kanda

Sellest rubriigist saab alguse minu teekond paremaks inimeseks muutumisel, kuna siin elan ma kirjutades välja need negatiivsed emotsioonid mis mind valdavad, kui minuga juhtub midagi sellist, nagu järgnevalt kirjas on.  Niiet nüüd Taavi sa ei pea siin üksi kirjutamas käima, vaid vahest saad tulla ja lugeda ka sellest kui valesti maailmas asjad on. Või no vähemalt selle ühe korra. :)

Sattusin kuulama vastu oma tahtmist Lenny Kravitzit, ja nii juba teist korda lühikese perioodi jooksul. Tema muusika ei ole mulle kunagi meeldinud ning sellepärast ma ka pole süvenenud tema tegemistesse. Üldiselt olen üritanud vältida tema kuulmist, kui nüüd peale sunnitult riivas see mind nii sügavalt. Jah, ma tunnistan, et mees on edukas ja puha, aga olgem ausad, inimesed kõik ei analüüsi seda, mida nad kuulavad või kuulevad, ja nii juhtubki, et mingit jubedat solki müüakse palju. Seal tulevad mängu juba teised hinnangud. Mehel oli kunagi üks hea kitarririff, mida ilmselt iga inimene maailmas on kuulnud (are you gonna go my way). Aga see lugu juba natuke näitab selle muusika olemust - asi algab ja lõpeb täpselt samas kohas. Vahepeale mahub ajaliselt ja ruumiliselt tühjus. (VA selle ühe loo puhul, kus kogu selle alguse ja lõpu vahele jääb seda sama ühte riffi nii palju, et ei viitsi isegi lugema hakata)

 

Interneti abiga tegin, selgeks mis albumit ma siis kuulsin. Tegu oli teosega, mis kannab nime "It Is Time for a Love Revolution." 

Selle pealt võib leida, lugusid nimedega: "Love Revolution","Bring It On","Love Love Love","If You Want It","I'll be waiting","Will You Marry Me", "I Love the Rain","A Long and Sad Goodbye","Dancin' Til Dawn","This Moment Is All There Is","I Want to Go Home."

Ehk mitte just kõige keerulisemad mõtted lauludesse panduna. Tõesti nii lihtne see ongi, kahjuks. Loed pealkirja ja põhimõtteliselt ei ole vaja kuulata.

Minu probleem võib muidugi olla selles, et ma ei taha seda võtta tavalise põhivoolu popmuusikana. Millena ta ilmselt toimib. Kasutatakse ikkagi selliseid vahendeid, millega päris muusikat tehakse. Mis toob mind järgmise probleemini.

Nimelt on kuskilt minu teadvusesse jõudnud, et mees mängib oma plaadil kõiki instrumente, mis on iseenesest tore nähtus. Seda on ka alati presenteeritud lisaväärtusena, mida ta mingis mõõtmes ka on. Paraku selle konkreetse albumi pealt kostus esile väga üksluine trummiträkk absoluutselt igas loos, samuti igavad ja üksluised kitarrikäigud. Juhiks tähelepanu sellele videole selle teksti kohal, kus tüüp järjekordselt 3 minutit kitarri sügab. Ehk oleks ikkagi tulnud palgata asjalik trummar, oleks huvitavamalt ja paremini mänginud? Kui muusika on huvitav, on see suurem lisaväärtus, kui see, et üks tüüp viitsis ise kogu plaadi "linti" mängida. Wikipedia ütleb albumi kohta nii, et Lenny Kravitz - vocals, acoustic guitar, electric guitar, harmonica, piano, electric piano, harpsichord, Hammond B-3 organ, Wurlitzer organ, Mellotron, keyboards, synthesizer, Moog synthesizer, bass guitar, drums, congas, cowbells, tambourine, hand claps, sound effects.

Kui leitakse, et on oluline kes plaksutas, siis ilmselgelt otsitakse väärtusi valest kohast. Põhiliseks müügiartikliks võiks olla ikkagi muusika, mitte inimene kes seda teeb.

Läbiv joon selles muusikas on see, et see kõik on hästi lihtne. Ma tean üht meest meie oma kodumaalt, kelle muusikat samamoodi iseloomustatakse. Ja minu silmis, ei ole "lihtne" hea, kui rääkida muusikast. Minuteada tähendab see, kui ntks inimene on "lihtne," seda, et ta on rumal? Muidugi, kui Jaan trummi mängiks oma lugudele, annaks see sellele kitarri tinistamisele ja jörisemisele palju juurde. Vist olen isegi ka nüüdseks üht sellist lugu kuulnud, kus peale kitarri ja selle madala hääle veel helisid on, aga ma pead ei anna. 

Lihtne, igav, liiga palju korduv, pillimängu tehniliselt alla keskpärase. Lood on ehitatud üles mingitele liiga palju kõlanud lahendustele. Stiilis see video seal üleval - sügasin kitarri, 2 nooti tuli ka välja, teeks sellest kohe loo. Vist isegi singli? Raha nüüdseks ilmselt juba on, äkki palkaks pillimehed ja keskenduks hea muusika tegemisele?

Sain üle. (ja kurat tüütu piniseva hääletämbrini, igavate viiside ja halva lüürika juurde veel ei jõudnudki)