Atsi 2012

Jäin küll veidi hiljaks peole, kuid otsustasin prokrastineerimise lõpetada ja lõpuks eelmise aasta plussid ning miinused muusikas üles loetleda. Ärge siis pahandage.

5. Killer Mike - R.A.P Music

Erinevalt El-P enda albumist, mida ma veidi allpool hiljem lahti seletan, oli see album täiesti positiivne üllatus. Tugev produktsioon ja vihaselt laetud lüürika suutsid R.A.P Musicu aasta esiviisikusse mahutada.

4. Blockhead - Interludes After Midnight

Blockheadilt ei osanudki midagi väga oodata, arvestades et tema iga järgmine album peale 2004 aasta debüüti oli kerge pettumus. Ilmselt võttis kriitikat kuulda, sest Interludes After Midnight kombineerib Music by Cavelighti depressiivse saundi 8 aastaga kogutud skillsidega ning lõpp-produkt on äärmiselt meeldiv. Kahjuks on enamustele see album täiesti kõrvadest mööda läinud.

3. Electric Guest - Mondo

Üsnagi tundmatu duo sai Danger Mouse’i abiga anda välja oma debüütalbumi mis kummalisel kombel on paljude radarilt kõrvale jäänud. YouTube'is on küll omajagu vaatamisi, aga ise ma peale ühe Garnier Fructise reklaami polegi nagu nende lugusid mujal väga kuulnud. Müstika.

2. Norah Jones - Little Broken Hearts

Järjekordne Danger Mouse’i produktsioon, kuid seekord veidi tuntuma nimega. Norah Jones sai hakkama üsnagi suure stiili restardiga mis küll veidi vanemaid austajaid pettis, aga ausaltöeldes polegi peale Come Away With Me’d midagi nii väga üllatavalt head talt välja tulnud.

1. Aesop Rock - Skelethon

Leian, et tegemist on Aesopi kõige tugevama väljalaskega siiamaani. Kui alguses oli tegemist lihtsalt mehega, kes oskas nii mõnegi pea segaseks oma lüürikaga ajada, on aru saada, et nüüdseks on tegemist ka äärmiselt tugeva produtsendiga. On kuulda, et oma koostöödes Blockheadi ja El-P’ga on ta nii üht-teist muusika loomisel omastanud ja oma väljundi leidnud.

Pettumused

Järgmised kolm asja ei ole mitte sugugi halvad albumid, kuid ootused olid ehk liiga kõrgele aetud ning lõpp-produkt ei olnud lihtsalt see mida kogu haip lubas.

El-P - Cancer 4 Cure

Ma ei oskagi öelda mis siin valesti läks. Võibolla on liialt rõhutatud Jamie “kiiksu” kui varasemalt on see tal kuidagi naturaalselt välja kukkunud. Mis seal ikka, jään ootama järgmist weareallgoingtoburninhellmegamixxi millelt peaks C4C’ilt välja või pooleli jäetud asju kuulama saama.

Ei, seda ei ole ametlikult announcitud, aga loota ju võib.

Ja miss kurat sai sellest magusast Matt Sweeney kitarrisoolost!?

The Mars Volta  - Noctourniquet

Hea album võrreldes Octahedroniga ning tore on kuulda, et nad oma rootside juurde tagasi läksid, kuid ega sel vist väga enam vahet pole, sest 23. jaanuaril andis Cedric Bixler-Zavala teada, et TMV on ametlikult lahku läinud.
Ehk on lihtsalt tegemist veiniga millel peab seisma laskma ning ootama kuni ühel hetkel lööb ka see album mind niimoodi rusikaga näkku, et ma ei suuda kuulamist lõpetada. Who knows.

Jack White - Blunderbuss

Jack White’i soolo debüüt - peaks ju paljutõotavalt kõlama? Kahjuks ei. Ootasin midagi The Dead Weatheri ja The White Stripes’i stiilis kuid sain midagi mida ma ei oskagi sõnadega kirjeldada. Liiga happy ja easy-listening kuidagi.




Seda listi tehes avastasin, et polegi 2012. aastal väga palju muusikat avastanud mis on ka hiljem külge jäänud. Niimoodi tagantjärgi mõeldes oli ehk 2011 isegi veidi etem: The Black Keys, James Blake, Ben Howard, Pretty Lights Musicu gängi riliissid, TV on the Radio, The Roots jne.
Ei tea, eks näis mis mis see aasta toob.