asjad hingelt ära, kuna jagatult on mure kergem kanda vol2

Järgnev tekst ei ole mõeldud kellegi konkreetse maha tegemiseks, ammugi mitte enda upitamiseks. Kõik konkreetne on tegelikult juhuslik. Mul ei ole inimeste vastu midagi. Aga mulle meeldib muusika.

Eestis on agressiivselt pead tõstmas mingi seletamatu nähtus, mida osa vist liigitab ühe kunstivormi alla, millesse ma võrdlemisi kirglikult suhtun. Nimelt on järjest juurde tekkimas mingeid rõõmsaid kollektiive, kes üdini positiivselt positiivset muusikat teevad. No kuulge... ?

Tegelikult on see vist toimunud juba küllaltki pikka aega, aga minu jaoks kuskil sügaval peas, nende asjade taga, mis reaalselt kuidagi suuremat pilti mõjutavad. Me kõik teame kes on lihtsate ütlemiste ja siiraste tundmiste maaletooja. See tekst ei räägi sellest konkreetsest mehest paraku.

Mul ei ole puhaste ja siiraste tunnete vastu midagi, paraku kogesin neid ilmselt viimati imikuna. Tol ajal ei suutnud ma neid, arusaadavatel põhjustel, enda jaoks kuidagi lahti mõtestada. Oma teadlikus elus puudub paraku kogemus. Siin võib olla vabalt põhjus selles, et ma tugevalt alla keskmise ammutan(manustan) ümbritsevast keskkonnast mingeid keemilisi ühendeid, mis lubaks oma „tundeid paremini tunda.“

Ma ei hakka väitma, et kõik mis lihtne, automaatselt halb on, vastupidi. Elu on näidanud, et väga primitiivsed asjad võivad toimida väga suurtena. Kuskil on tunnetuse piir. Teadagi asub see inimestel erinevas kohas. Seega ei võta ma ka endale õigust öelda kellelegi ette, kus see asuda võiks. VA juhul, kui see asub sellises kohas, et see võiks kriminaalselt karistatav olla. Jah, juttu on ikka veel muusikast. Vist võib veidi konkreetsemaks minna.

Mingil hetkel on suudetud mind teatud aspektides panna vihkama pilli, mis mulle tegelikult väga meeldib. Ma kahtlustan, et selles on süüdi kõik need tegelased, kes enamus ajast oma kitarri seljas veavad, ja siis sellest 3%-ist, mis tema läheduses veedetakse, kuskil purjus seltskonnas „wonderwall“-i röögitakse (pole halb lugu). See nähtus on mind häirinud kaua. Üks põhjustest miks ma seltskonnas naljalt pilli kätte võtta ei taha. Teiseks kõlavad need pillimehed üldjuhul igavate tinistajatena.

Lõpuks siiski keegi vist väsis sellest tinistamisest ning otsustas ise sõnu kirjutama hakata, leidis mõttekaaslasi, ja nüüd see haigus levib üle terve maa!!! Pean siis silmas neid autoreid, kelle looming kuidagi väga üheülbaline. See on vist mingi folgi vorm, mis minu jaoks täiesti mõisetamatuks jääb.

tin-tin-tin - la-la-la

kõik on nii hea.

Andesta mulle, et ma teen asju nii nagu ma teen.

Ma loodan, et sulle meeldib, kuidas mulle meeldib teha,

sest ma teen nagu ma oskan teha.

Oled ilus!

Fantastiline sõnademäng ja nii üllatav, et seal lõpus öeldi - nii nii siiralt, et keegi on ilus!

Jõuda üritan ma selleni, et muusika on nähtus, mida võiks teha hingega. Samas ei tee kunagi paha kui korra aeg maha võtta ja oma järgmised sammud läbi mõelda. Võimalusi on sisuliselt lõpmatult. Miks siis piirduda kõige labasema, ammu kõlanud lahendusega ning olla oma alla keskpärase scenes vähem kui keskpärane ?

(Ma ühel hetkel kirjutamise ajal otsustasin, et ma vist ei hakka siia näiteid postitama)

Maailmas on see üks asi, millel võib olla nii palju tasandeid ning mille tunnetamine võib olla väga paljude inimeste jaoks erinev. See konkreetne asi on minus aegade jooksul tekitanud väga palju nauditavaid tundeid, aga ma tahan neid ise tunda ja avastada. Seega palun ärge öelge mulle ette, mida konkreetselt ma mingil hetkel tundma pean.

Maailm ei ole must ja valge, samuti pole ta ainult positiivne. Tegelikult kui silmad lahti teha, kaldub ta ju pigem negatiivsuse poole. Austan võimet sellest mööda vaadata, kuigi ei mõista.

Püüdke reaalsus üle elada, kui see peaks kunagi teie paradigma osaks saama!